Alustuseks peaksime minema tagasi üle-eelmise sajandu lõppu. On 1985. aasta 7. mai. Alexandr Spteoanivich Popov esitleb Venemaa Füüsika ja keemia ühingule seadet, mis võimaldab raadiolainete abil saata teateid läbi õhu. Aparaadi ehitamisega oli ta vaeva näinud juba 1894. aastast.
1894 aastal hakkas raadio vallas tegema esimesi katsetusi ka itaallane Guglielmo Marconi. 1895. aasta lõpus oli ta võimeline edastama raadiosignaali 1,6 kilomeetri kaugusele. 1896 aastal tutvustab Marconi oma leiutist avalikkusele ning 2. juunil 1896 täidab patenditaotluse Inglismaal. Marconi saab 2. märtsil 1897 oma nimele Inglismaa patendi nr 12,039.
Tänapäeval teatakse raadio leiutajana pigem Marconit kui Popovi, vähemasti läänemaailmas. Ehkki faktiliselt sai Popov enda masina enne töökorda kui Marconi. Küsimus siinkohal on patendis kui sellises.
Mis asi see patent siis selline on? Esimesed patendid anti välja juba Kreekas 500 aastat eKr. See tähendas, et leiutaja sai endale kasumi, mis tekkis tema leiutisest.
Esimesi tänapäevseid patente hakati välja andma Veneetsia vabariigis 1474. Seadus ütles, et kui keegi avalikustab oma leiutatud seadme, tuleb valitsuselt küsida õigus keelata teistel oma leiutist kasutada.
Siit edasi hakkasid kõik arenenud riigid oma patendiseadusi juurutama ning tänaseks päevaks on patendeerimine uute leiutiste loomulik osa.
Tänapäeva patent ei ole õigus toota või kasutada laiutist, vaid pigem keelata teistel seda tegemast. Seeläbi on garanteeritud, et leiutisest tulev kasum jääb algsele leiutajale.
Aga mida siis ikkagi Popov tegi valesti ? Faktiliselt ju Popov esitles oma seadet esimesena. Jah tõsi ta on, tema esitles esimesena, kuid kahjuks muu maailm seda ei teadnud. Popov jättis oma leiutise patendeerimata. Marconi võttis oma leiutisele patendi ning sellega oli tema juriidilises mõttes raadio leiutaja. Koos kõigi edasiste hüvedega.
Tõe huvides olgu veel muidugi mainitud, et nii Marconi kui Popov kasutasid oma raadios Nikolai Tesla ning Henri Herz’i uurimusi.
kpihus 